Igal alustaval või juba oma esimesi samme tegeval ettevõttel – nii uutele tehnoloogiatele ja teenustele fokusseerinud idufirmadel, aga tegelikult ka laiemalt kogu ettevõtlussektori vaates – tasub läbi mõtestada oma tegevusega seotud kaks keskkonnamõju aspekti, kirjutab SmartCapi õigus- ja vastavuskontrolli juht Markus Jakobsoo.
Esmane printsiip on – vaata, et su tegevuse kahjulik keskkonnamõju oleks võimalikult väike. Ning teiseks – kui sinu ärimudel avaldab positiivset mõju, annab see sulle tulevikus selge konkurentsieelise ja seeläbi ka väärtuslikuma ettevõtte.
Kindlasti on enamus ettevõtjaid meediaruumist tuttavad teemadega nagu rohelepe, rohereform või rohepööre. Mõisted, mis tuttava kõlaga, aga samas kostuvad millegi abstraktsena. See on justkui midagi, mida võiks lihtsustatult kirjeldada kui et “keegi kuskil Brüsseli kabinetis teeb, aga minul otsest puutumust ju pole”.
Tegelikkuses on pilt aga juba täna sootuks teine. Ehkki Eestis veel algusjärgus, on vähemasti Euroopas väga suur osa finantssektorist oma fookust rohelisemaks keeranud ning eelistab rahastamisotsustes selgelt keskkonnaprobleeme teadvustavaid ettevõtmisi ja projekte. Kui räägime suurpankade või avaliku raha poolt finantseeritavatest suuremahulistest taristuprojektidest transpordi- või energeetikasektorites, siis on ammu normiks muutunud, et rahastusotsustega kaasnevad mahukad küsimustikud, milles ettevõtted peavad oma tegevuse keskkonnamõju hindama.
Rääkides riskiinvesteeringutest, mille nimel konkureerivad ka Eestis sajad iduettevõtted, siis selleski vallas on juba rahastajad pööramas üha suuremat fookust sellele, missugust (positiivset) keskkonnamõju selle või teise idee realiseerumine omab. Ehk teisisõnu öeldes – investorid küsivad endalt järjest enam, kas minu miljon, kaks või kümme võib osutuda seemneks just selle mängumuutva uue tehnoloogia või lahenduse väljatöötamisele, millel on kümne aasta pärast võtmeroll mõne keskkonnaprobleemi lahendamisel. Sest just selline ettevõte võib osutuda kõige väärtuslikumaks investeerimisvõimaluseks. Ei spekuleerita ju põhjuseta, et maailma esimene triljonär on rohetehnoloogia ettevõtja.
Mõtesta oma tegevust, talleta andmed
Kui tahad olla kindel, et jõudes oma algsest ideest esimese, teise ja kolmandagi rahastusringini omad teiste konkurentidega võrreldes väikestki edumaad, siis on esmane soovitus – mõtle alates esimesest päevast läbi oma tegevuse ning toote/teenuse keskkonnajalajälg. Alustades kasvõi sedavõrd väikestest asjadest, nagu (rendi)kontori energiatarbimine, prügimajandus ja transpordikasutus kuni tulevase toote-teenuse potentsiaalse keskkonnajalajäljeni.
Selle mõtteharjutuse eesmärk ei ole mitte ette ära hirmutada mingi mõttetu raporteerimiskohustusega, vaid pigem enda ettevalmistamine selleks, kui hakkad kulutama riskiinvestorite uksi, et neilt oma ideele toetust ja raha saada.
Esimene ja kõige tähtsam põhimõte, mida silmas pidada tuleb – sinu idee/lahendus ei või tuua kaasa otsest keskkonna- ega ka sotsiaalset kahju. Tundub esmapilgul iseenesestmõistetavana, aga seda tuleb sellegipoolest endale teadvustada. Ega juhtumisi mõni võimalik sisendmaterjal, mida idee realiseerimiseks on tarvis, põhine näiteks suuremahulisel fossiilsete kütuste või taastumatute maavarade kasutamisel? Või lapstööjõu-orjatöö kasutamisel mõnes kauges tundmatus piirkonnas?
Teine küsimus, mida endale kogu idee edasiarendamise protsessis esitada, on – kas ja kuidas minu toode/teenus võiks omada positiivset mõju keskkonnale? Kas ta võiks lahendada mõnda keskkonnaprobleemi ning kui, siis kuidas? Kas see on kuidagi arvudesse teisendatav? Sealjuures unustamata esimest küsimust ehk et – kui ma teen näiteks oma tulevase toote valmistamiseks kuskile tehase, siis milline on selle tehase kahjulik mõju võrreldes sellest saadava kasuga keskkonnale ja kuidas seda minimeerida?
Võimalus müüa tulevast preemiumhinda
Esitades endale neid küsimusi, annab see võimaluse mõelda sellele, kuidas just minu toode-teenus-lahendus on midagi sellist, mis ka investori vaatest omab tulevikupotentsiaali olla nn preemiumtoode. Kui panna end korra investori kingadesse, siis kui tal on valik arvukate rahastust soovivate iduettevõtete vahel, küsib ta endalt – milline neist võib mulle viie või kümne aasta pärast exiti korral suurima tulu tuua?
Juba täna on näha olukordi, kus ettevõtte positiivne keskkonnamõju on saanud hiljem ettevõtte müügi korral oluliseks ettevõtte väärtust tõstvaks komponendiks ning teinud sellest investorile tulusama investeeringu. See omakorda tähendab, et tugevate keskkonnakaalutlustega idee võib anda sinu ettevõttele selge eelise juba stardipositsioonil. Muidugimõista peab idee ise olema ka toimiv ja teostatav. Aga kui ta seda on, siis ise eelnevalt läbimõelnuna tõstad kindlasti oma aktsiate tulevast väärtust.
Lihtsam edasistes rahastusringides
Täiendav põhjus, miks alustada oma keskkonnajalajälje mõõtmisega juba “garaažis”, seisneb asjaolus, et kui sa lähed hiljem päris suurt kala püüdma, siis pole enam pääsu juba parasjagu bürokraatlikust keskkonnaga seonduvate andmete avaldamisest ja raporteerimisest. Pea iga suurem fond opereerib rohkemal või vähemal määral ka avaliku rahaga, millega kaasneb paratamatult omakorda raporteerimiskohustus. Ja kui sinu idu saab lihtsa vaevaga kogu oma andmestiku alates nullpunktist investorile anda, lihtsustab ja kiirendab see kordades sinu enda raha kaasamise võimalusi – taaskord, preemiumidee, millel juba stardis edumaa!
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Ekspressi vahel ilmunud väljaandes “Roheline Jalajälg”.
Aprillis Tallinnas peetud ärikonverentsil “Roheline Laine” vahetasid ettevõtjad ekspertide kaasabil mõtteid selle üle, kuidas ehitada tulevikkuvaatavaid kestlikke ettevõtteid. Fotol konverentsi päevajuht Markus Jakobsoo (vasakul) koos Liina-Joller Vahteriga ja Allan Niiduga paneelarutelul “Kuidas loovad kestlikud ärimudelid väärtust?”. Foto autor: Rauno Liivand